Et tulla mõiste „geopatogeensed alad“ juurde, peame endale selgeks tegema terminite „biolokatsioon“, „pildar“ jms sellega kaasnevate terminite mõisteid, mille abil sellel koduleheküljel edastatakse vajalikku informatsiooni.
Pildar (inglise keeles dowser) on teadja inimene, kes tegeleb biolokatsiooniga.
Biolokatsioon – inimese (pildari) võime meile seni selgitamata inimorganismi elutegevuse mehhanismide abil saada igakülgset informatsiooni meid ümbritsevast nii elus kui ka eluta loodusest. Tinglikult võime jagada biolokatsiooni kahte liiki:
1) abivahendite (pendel, “nõiavits”, pöörel jt) kaudu;
2) abivahendeid kasutamata tunnetuslikul viisil (sisemise kaemuse, lõhnaaistingute, värvide, kujundite nägemise jms. kaudu).
Jaotatakse biolokatsiooni astraalseks, kui tegemist on tundmatu objekti või miljööga ja leitakse pildamisel adekvaatne reaktsioon sellele -pildaril tuleb leida biolokatsiooni tulemusena saadud põhjus biolokatsioonile, ning mentaalne, kui me uurime kindlat objekti kindla eesmärgiga.
Teadmised biolokatsioonist ulatuvad üle 8000 aasta tagasi, sest Sahara kõrbe kaljujoonistel esinevad inimfiguurid, mis kujutavad pildareid nende tegevuses. Hiinas ei tohtinud juba 2200 aastat E. M. A. hakata uut hoonet ehitama, kui seda kohta ei olnud uurinud “maatark” (meie mõiste järgi pildar).
Maakiirgus on meie organismi mõjutav meile maakoorest lähtunud energia kiirgus, mida saab kindlaks teha biolokatsiooni abil (viimasel ajal ka spetsiaalse tundliku aparatuuri abil). On leitud, et nendeks kiirgusteks võivad olla gravitatsiooni-, elektromagneetilised- ja tuumajõud või nende kombinatsioonid.
Geopatogeensed tsoonid on alad, mis kiirgavad maakiirgusenergiat, kahjustades organismi talitlust.
Geopaatia on teadus, mis uurib maapinnal organismile tervendavalt kui kahjulikult mõjuvaid alasid.
Geobioloogia on teadus, mis uurib laialdasemalt geopatogeensete tsoonide mõju igakülgselt kõigile elusatele organismidele.
Kaasajal saksakeelses kirjanduses peetakse geopatogeensete tsoonide uuringute üheks pioneeriks peetakse arst Ernst Hartmanni (1915–1992). Tema initsiatiivil loodi 1961. aastal Saksamaal Geobioloogia Selts, mille eesistujaks oli ta 30 aastat. Selle seltsi üheks eesmärgiks oli ja on biolokatsiooni abil saada teavet maakiirguse mõjust meie organismile.
E. Hartmann tuli oma pikaajalise arstipraksise ja teadustöö tulemusena järeldusele, et krooniliste haiguste arenemine on sõltuvuses inimese töö-, elu- ja magamiskohast. Vähe sellest, et asukoht, kus inimene pidevalt töötab, elab ja magab ei mõjuta mitte ainult inimorganismi, vaid asukoha maakiirgus mõjutab kõiki elusolendeid. Üheks olulisemaks mõjutajaks ongi maakiirguse võrgustik, mis mõjutab meie keskkonda alates taimedest ja lõpetades inimesega. Eelpoolmainitud võrgustik on kirjanduses tuntud kui “Hartmanni võrgustik”. Terve meie planeet Maa maismaa osa on kaetud selle võrgustikuga, mida põhjustab nn. “maakiirgus”, mis lähtub maakoorest ja suundub kosmosesse. Kuid tuntakse seda ka Šveitši võrgustiku nime all.